Aja-taeva kauges viipes
me naerame, teadmata miks.
Elu lihtsust pilguga mõõtes,
jääb miski kaugeks ajastu vastuseks.
Jäält peegeldub päike
mu silmapõhja kiirte tuleriidaks.
Mis oli see siis,
üks viiv,
surm, kes niidaks?
Elule ikka puhume elujõumõtte.
Elulõnga punume pärjaks.
Sekka pihlaka oksi.